"MEIE STORY"

Hei kallid lugejad! :) Loodan, et teil oli tore ja mõnus nädalavahetus! Minul igastahes oli.

Keegi minu lugejatest ükskord kommenteeris, et tahaks kuulda, kuidas mina ja Lucas tuttavaks saime ja kuidas ma Prantsusmaale sattusin. Alguses mõtlesin, et noh, ma ei teagi kas kirjutada või ei. Aga nüüd mõtlesin, et miks ka mitte :) 

Niisiis, nii mõnigi inimene on üllatunud, kui kuuleb, et me tegelikult Eestis kohtusime. Kõigile teadmiseks, et Lucas on siis prantslane :D 

2011 aasta tuli ta üheks semestriks Erasmusega siia õppima. Tegelikult esimest korda kohtusime me 2011 augusti lõpus. Mina ja mu sõbranna olime Nimetas..jah Nimetas..kui romantiline :D Ja siis nägin ühte nägusat poissi seal. Tahtsin temaga tantsima minna. Sain aru, et ta polnud eestlane, vaid mingi muu maalane..Läksin siis tema juurde, et tantsima teda kutsuda. Ta inglisekeel polnud just kõige parem ja vastas mulle midagi sellist "I am meeting a girl".. eeee okei.. Et läheb deidile vms? Ei saand aru täpselt, haha. Ta oli koos oma sõbraga. Ma siis hakkasin ta sõbraga rääkima, ja küsima talt, et kuule, ma tahan su sõbraga tantsida, et mis värk temaga on. Siis ta ütles, et "he is engaged".. AAAAA okei, nüüd siis sain aru, mis ta selle im meeting a girl all mõtles. :D Haha, ok mis seal ikka. Rääkisin veel selle poisiga juttu. Nägi välja nagu mõmmi! Ütlesin kah talle seda: "You look like a teddybear", ja siis ta vastas "Hahahaa thanks, Im Lucas, whats your name?".  Ja nii me saimegi tuttavaks! :D (edit: Lucase sõber oli siis see, kellega ma alguses tantsida tahtsin ja kes siiski kihlatud oli) Tol õhtul me väga rohkem ei rääkinudki, läksime oma teed mööda. Kuni tolle oktoobri kuu õhtuni, mil ta aint jõllitas mind igalpool. Noh, teate küll seda Tallinna vannalinna elu. Käid kõik baarid läbi terve õhtu jooksul :D Aga lõpuks lõpetad ikka Nimetas (või Shootersis). (Tegelikult ma ei tea enam seda vanalinna elu, sest et ma olen siin juba pea 3 aastat olnud hehe). Ja siis oligi nii, et ma olin sõbrannaga Nimetas. Oli suht hilja juba, ja mõtlesin pagan küll, miks ta juba mind tantsima ma ei kutsuuuuuuuuuuu, dsiisas. Muudkui jõllitab (pluss ma nägin teda igalpool kuhu ma läksin?? ment to be!! :D ) ja teeb silma aga tantsule ikka ei kutsu. Siis mul oli juba kõrini ja krabasin tal käest ja ütlesin, et lähme tantsime. Ja siis tantsisime kuskil 2 minutit ja siis ainult jutustasime maast ja ilmast, kuni Nimeta kinni pandi ja ta saatis mu koju. 

Siis ilmselgelt lisasime facebookis sõbraks. Väga ei vestelnudki alguses. Siis saime kokku üks õhtu, käisime deidil :D Cubanitas muideks. Üritasin talle salsat õpetada, aga noh ei tulnud välja. Tagant järele mõeldes ma ikka vist väga meeldisin talle, sest et nii palju kui ma teda nüüd tean, siis ta ei ole suur tantsumees :D 

Noh, ja nii ta vaikselt läkski. Ma väga ei lootnud sellest midagi.

Siis oligi juba kahjuks detsembri keskpaik, kui ta pidi tagasi Prantsusmaale minema. Imelik, kuna ma ei oleks uskunud, et ma nii kurb olen. Ja temagi oli kurb. Nutsin ikka korralikult terve päev :D Ta isegi tol päeval kirjutas mulle fb'sse kirja, et ta on nii õnnelik, et ta mind kohtas. Ja et hakkab mind igatsema. Ma arvasin, et ma ei näe nagunii teda enam kunagi. Aga me rääkisime facebookis ikka edasi natuke. 

Siis mul oli plaan minna Londonisse jaanuari kuus, sõbrannale külla. Ütlesin talle ka, et olen ärevil, et saan lõpuks reisile minna. Siis ta ütles, et kuule tead, mul kool ei ole alanud veel ja et ta tahtis nagunii veel kuhugi reisile minna enne kooli ja tal sõber elab Londonis, et ta ka siis tuleb samal ajal sinna..Arvake ära, kas läksin bananas or not?

Ja nii oligi. Me kohtusime taas Londonis.

Peale Londonit me rääkisime, ja rääkisime et mis siis nüüd teha.. Siis ta ütles, noh maitea, võime ju proovida paar olla, vaatame mis sellest välja tuleb. :) Ja olimegi paar. Kaugsuhtes.

Siis tuli mul võimalus minna talle Prantsusmaale külla. Läksin talle külla pooleteiseks nädalaks. Kohtusin ta isaga! Ja ta sõpradega kaa!

Siis hiljem, tuli tema minule kaheks nädalaks külla. Käisime Soomes, ta tutvus minu emaga ja õdedega. Siis tuli mai kuu, ja tema suvalt ütles, et kuule, tule siia kuuks ajaks. Ma arvasin, et ta teeb nalja. 5 minutiga oli ta mulle pileti leidnud ja ütles, et tule. Ma siis...läksingi! Ja olingi seal kuu aega. Siis oli mul vaja tagasi tulla, sest mu õde oli abiellumas. Me rääkisime ja arutasime ja otsustasime, et lähen sügisest sinna päriselt elama. Natuke läks teistmoodi ja augustis olingi juba seal. Ja sellest ajast saati, ehk siis 2012 aasta augustist olen ma siin elanud.

Tunnistan ausalt, et siia kolimine on mu elu raskeim muutus olnud siiamaani. Ma ei uskunud, et  hüvastijätt oma ema, õdede ja sõpradega saab olema nii raske. Alguses olin üli õnnelik siin olles. Siis mingi hetk tabas mind suur kurbus ja igatsus. Vahel siiamaani tuleb.. Aga enam ei ole nii raske. 

Siis kui külla lähen, siis olen nii õnnelik Tallinnasse minnes, aga saan aru et ma ei kuulu sinna enam. Ja siis vahepeal on tunne, et aga ma ei kuulu ju Prantsusmaale kaa..Kuhu ma siis kuulun? Vist ikka siia. 

See kolm aastat on raske olnud. Aga samas olen ma nii õnnelik ja tunnen, et mul on nii vedanud, et ma olen sellise poisi leidnud. Muidugi me vaidleme ja meil on erimeelsusi, aga see on ju ainult normaalne. Ja seal samas on meil olnud kõige paremaid hetki koos, ja selle ajaga oleme me teinud toredaid mälestusi!!

Vahel on olnud hetki, kus ma mõtlen, et tahaks ikka tagasi eesti tulla, et ma ei jõua enam, igatsus on mõnikord nii suur. Aga siis mõtlen endamisi, et kui tagasi eesti tulen siis on ju veeeel suurem igatsus Lucase järgi. Vahel tuleb ohverdada armastuse nimel. Sest et perekond ja õiged sõbrad ju jäävad, no matter what! Elu ei olegi kerge, ja sellega tuleb leppida. Tuleb teha karme otsuseid. 

Lisaks, sellises olukorras näed, kes on tõelised sõbrad, kes jäävad :)

Ja tänu minule, on mu emal põhjust reisida. Ta on nii õnnelik! :D Ega ta muidu poleks ju väga kuskile Prantsusmaale lambist tulnud :) (Ta tuleb muideks homme mulle külla! Minu kallis emme jeeeeeee!)

Vot nii. Selline on siis "meie lugu" :D Nüüdseks oleme me koos olnud peaaegu kolm ja pool aastat! Imelik, poleks iial uskund, et satun nägusa prantslase otsa ja asun siia elama.. Never ever poleks uskunud, aga näed, elu mängib vingerpussi vahel :) God bless Nimeta! :D Hahaha

♥