Coucou!
Eilne möödus minul üsnagi spontaanselt. Lucas mulle pühapäeva õhtul tegelikult ütles, et läheb teisipäeval Lyoni, aga ma polnud kindel, et no kas ikka läheb...Esmaspäeval siis ütles et sõidab välja kell 12 päeval, ma siis muidugi mõtlesin, et no ma ka ikka siis ju hüppan kaasa. Ja oligi eile lõunal Lyoni minek. Kiirelt andsin oma sõpradele teada ja kell pool 2 olingi Lyonis, sain kokku oma heade inimestega :) Käisime lõunat söömas ja hiljem läksime jäätist jõe äärde sööma.
Imelik oli.. Ma pole kuu aega Lyonis käinud. Aga kui ma metroost välja tulin, siis oli tunne, et sinna ma ju kuulungi ja ma pole nagu eemal olnudki :) Seal samas ma tundsin seda tunnet, et "ohhh, ma igatsesin sind, Lyon!". Ei tea, siuksed mixed feelings olid mul. Lyon on ikka minu linn...
Hetkel on seal käimas selline festival nagu Festival Mondial des Roses ehk siis Rooside Maailma Festival :D Ma ei saanudki aru, kas see siis toimub ainult Lyonis.. Igastahes, olin ma lihtsalt...üli vaimustuses kui ma nägin seda purskaevu kaetud üleni roosidega. Ausõna, ma ei tea, kas mu silmad on midagi ilusamat näinud kui seda. Ja nad veel lõhnasid kaaaa! Olin lausa lummatud! :D Salaja oma mõtteis mõtlesin, et ma ei taha tagasi Grenoblisse tulla, vaid tahan sinna jääda..
Hiljem istusime aga vana töö juures, jutustasime. Saime osaks ka väikse (loe: suure) dramaatilise õnnetuse pealtnägijateks. Nimelt elektribuss võttis kurvi nii suure hooga, et tuli juhtmetest nii suure välgu ja pauguga lahti, et üks suur elektri juhe kukkus ühe mu vanale töökaaslasele peale, ja küünarnukk sai tal haavata.. Eks see haav polnud nii suur, aga pigem oli ta shokis, et mis just juhtus.. Suht hull oli. See kõik juhtus mu vana töökoha terrassil. Põnev oli tegelikult :D Aga noh, seal koguaeg juhtub igasugu õnnetusi. :)
Siis jutustasime edasi, võtsime väikse rosé ja oligi kell 9 õhtul, kui lucas mulle järgi tuli ja koju tagasi sõitsime. Üks ülimalt mõnus päev! Kõht oli jätsi täis ja Marta oli rõõmus!
Ülehomme, ehk siis reedel on meil juba minek Lõuna-Prantsusmaale. Saime teada koha, kuhu me peale ristimist brunchile lähme. Olen shokis. Vahel ikka mõtlen, et kuhu ma sattunud olen. Ma ju ei kuulu sellise elustiili juurde..Ma olen ju kõigest üks väike-linna tüdruk Eestist, kelle pidusöök on kartulisalat ja täidetud keedumunad, mitte uhked mereannid. Aga ärevil olen küll! :) Ja ma loodan, et ma suudan ka kokku teha ühe video meie tripist sinna!
Mis on teie linn? Noh, kus te tunnete, et see on see õige koht, kus olla ja kus tunnete end kõige paremini ja koduselt. Andke mulle ka teada :)
Ma loodan, et teile meeldis siuke lihtsalt väike jutustav postitus. Vahel on hea lihtsalt midagi rääkida ja seletada, mis toimunud on :D
Olge tublid ja kallid,
Marta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar