Mõtlesin teha hoopis ühe tutvustava postituse. Muidu lambist lihtsalt hakkan blogima ja keegi ei teagi kes ma üldse olen selline.
Nimi on Marta ja olen 22-aastane. Juulis saan 23 juba, omg! Ma olen kunstiline ja loov inimene. Terve mu perekond on. Täitsa alguses, kui ma keskkoolis käisin ja ülikooli hakkasin minema, siis minu blogi eesmärk oligi tegelikult oma kunstitöid ja progressi jne näidata..Lõpuks läks ikka teistsuguseks ära.
Peaaegu kolm aastat tagasi kolisin ma Prantsusmaale. Võite arvata miks. Love - ilmselgelt. Uskumatu, et ma olen siin olnud peaaegu kolm aastat juba.. nii imelik :)
Selle kolme aasta jooksul olen ma olnud lapsehoidja, kontrori-abiline, kodus vedeleja, blogija, õpilane, barmaid-klienditeenindaja baar-restoranis.
Olgem ausad, keel ei ole mul veel puhtalt suus. Võiks ju olla, aga näed, raske on! Ja mis teeb veel raskemaks on kõik need inimesed, kes muudkui küsivad, NOH KEEL SUUS VÄÄÄÄÄ. Muidugi ma tahan, et oleksin juba fluent prantsuskeeles. No mis seal ikka. Häbi-häbi püksis käbi.
Terve viimase aasta töötasin ma ühes šoti baaris. Mis oli ka restoran. Kui aus olla siis see aasta on olnud nende kolme aasta jooksul parim. PARIM. Me kolisime Lucasega (mu poisssõber siis) oma korterisse Lyoni kesklinnas. See baar oli mu kodust 5 minuti kaugusel. Ideaalne! Peale paari kuut sain ma oma töökaaslastega väga lähedasteks ja neist said mu parimad sõbrad. Ma ei olnud enam see üksik sõpradeta inimene, kes keelt ei räägi ja kes käis oma poisssõbra kannul.. Mul lõpuks oli ka nö oma eraldi elu. Nagu Lucasel on olnud terve see aeg. (Mitte et ma tema sõpradega läbi ei saa, nad on ka väga head sõbrad mulle, aga nad kõik kasvasid koos ju üles). Siis lõpuks mu sõbrad nägid minu tõelist mind.. See veidrik mina, kes teeb imelikke nalju ja on lihtsalt..weirdo. Ja ma sain nendega veel rohkem lähedasteks!! Nagu, kui hea on see, et sa saad olla oma sõpradega just see kes sa tegelikult kah oled! Ei pea petma iseennast ja teesklema, et oled keegi teine!
Siis aga tuli märtsi kuu ja Lucas sai hea tööpakkumise Grenoble'i linnas. Teate, kui armastus on suur, siis peab olema valmis ohverdama asju elus :) Nii ma ka tegin, kurb oli, nutsin! Lucas lohutas, emme lohutas, sõbrad lohutasid. Nüüd me oleme siin :) Alpide vahel. Uues ilusas korteris! Nüüd on ainult vaja töö leida ja sõbrad leida.. How hard can that be? Vähemalt sel korral pole ma üksinda.. Ka lucas on selles situatsioonis kus tal pole sõpru.. Aga teineteisele oleme alati olemas, see ju kõige tähtsam :)
Nii siis, tunnen, et minu loov mina tahab välja tulla. Sellepärast proovingi jälle blogida, katsetada videote tegemist, ehk isegi hakkan maalima, who knows!
Stay tuned,
Marta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar