4 AASTAT... :)

Neli aastat tagasi käisin mina Londonis, oma sõbrannal külas. Samal ajal otsustas ka Lucas sinna tulla, et siis seal kokku saada. Tol ajal elasin ma veel Tallinnas. Peale seda väikest reisi, otsustasime me, et proovime kaugsuhet. Nüüd neli aastat hiljem, oleme me siin koos, Grenoblis, õnnelikud! Neli aastat!! NELI! :) 

Eilne hommik algas sellega, et mina tegin meile ühe mõnusa pannkoogise hommikusöögi, enda tehtud soola-karamelliga ja puuviljadega ning kõrvale veel kohvi ka. Istusime voodis ja vaatasime oma lemmik seriaali. (Sel hetkel oli selleks sarjaks It's always sunny in Philadelphia)

Hiljem, pärastlõunal läksime me mõlemad linna, et teineteisele kingid osta. Mina ostsin talle ühe pudeli head viskit (mul oli tegelikult ka ilusad viski klaasid valmis ostetud, aga tahtsin viski ka lisaks osta) ning tol hetkel ma veel ei teadnud, mis tema minule ostab. Paar nädalat tagasi, kui ma alustasin oma scrapbooki tegemist, mainisin talle ma niisama, et lahe oleks omada polaroid fotokat, kuna siis saaksin lisaks pudi-padile (piletid, tsekid vms..) ka pilte juurde lisada! Ja guess what! Tema oli selle kõrva taha pannud ning mu poika kinkiski mulle armsa väikse polaroid kaamera! Say what!

Me mõlemad olime lihtsalt nii rahul teineteisega, ausõna! :D Ma kohe panin kõik oma polaroidil vidinad kokku ja tegime koos kohe esimese selfie kaa! :) Ma olen nii ärvevil, kuna järgmisel nädalavahetusel (mitte sellel) lähme me oma sõpruskonnaga kõik koos Brüsselisse! Ja kui vinge, et ma saan teha polaroidiga pilte ja anda neid mälestuseks kõigile :) Niiii lahe lihtsalt - isegi Lucas oli sellest põnevil, et seda Brüsselis kasutada saame!

Anyways, hiljem teatas Lucas, et teeb mulle ise õhtusöögi. Pidime tegelikult välja sööma minema, aga tema eelistas koju jääda - ja ma pean ütlema, see mis tema mulle kokkas, on kohe kindlasti parem, kui see, mida ma oleksin kuskil restoranis saanud. Armastusega ju tehtud!

Kui ma esimest korda talle Prantsusmaale külla tulin, tegi ta mulle õhtusöögi, mis oli imeline. Tol õhtul, (peaaegu 4 aastat tagasi) lisaks eelroale ja magustoidule valmistas ta ka ühe korraliku portsu kreemist pastat kammkarpidega. See oli esimene kord mul midagi sellist süüa. Tollest ajast saati on need mind kummitanud, sest need olid nii maitsvad. Aga sellest ajast saati ma pole neid uuesti söönud. Enne jõule ma rääkisin Lucasele, et peaks mõnikord tegema. Probleem on ainult selles, et need on paganama kallid. Et päris niisama neid ostma ei lähe. Ja muidugi tema oli neid eile ostnud ning ühe mõnusa roa meile valmistanud. Ooooh my god, mul hakkab sülg jooksma juba selle peale mõeldes.... See oli lihtsalt niii maitsev! YUMMMMMM... Ausõna, kui kellelgil on võimalus süüa Noix de Saint Jacques (pr. keeles :D) - SIIS PALUN SÖÖGE, APPPPI! See oli imeline.. Merci Lucas, je t'aime...je t'aime beaucoup!

Hiljem, ma tasakesi sosistasin talle, et mul väike idee.. Et võiks meie lisa toa madratsi tuua suurde tuppa ja kõik oma padjad ja tekid sinna vedada ja filmi vaadata. Ja siis Lucas vaatas suurte silmadega ja ütles - "MA MÕTLESIN TÄPSELT SAMA ASJA PRAEGU!!!" - hahahaha! Seega nii me tegimegi ning vaatasime James Bondi uut filmi - mis oli hea!

Mul lihtsalt nii hea meel, et ma sellise inimesega koos olen. Ilmselgelt on meilgi raskeid aegu ja vahel probleeme - kellel ei oleks? Vahepeal saan kurjaks, vahepeal saab tema kurjaks. Vahel tahaks vasta kukalt anda, haha! Aga...lihtsalt.. Mul nii hea meel ja hea olla :) Ta on nii kallis, ning nüüd olen ma selle hullukesega juba neli aastat koos olnud. Kahekesi oleme hullud koos. 

"Ainult tegu üksinda tõendab armastuse jõudu" - Johann Wolfgang von Goethe