Tsau! Ma ükspäev tulin siin mõttele kirja panna muutuseid, mida ma ise olen märganud, et minus on toimunud. Ma pole varem sellele sügavamalt mõelnud, seega otsustasin kirja panna nii palju, kui endal pähe tuleb. Nüüdseks olen Prantsusmaal elanud 3 aastat. Siia kolides olin ma kõigest 20 aastane. Enne siia kolimist, elasin ma ühe aasta Tallinnas, mis oli ka minu esimese iseseisev eluaasta. Ma elasin ühikas, käisin koolis, käisin tööl. Sain väikse maigu suhu, kuidas iseseisvalt elada.
Siis tulin siia, hoopis teine ühiskond, kultuur, elustiil, uued inimesed, uus linn - kõik-kõik oli uus. Isegi uus peika oli :D (of course) Nende kolme aastaga olen püüdnud kohaneda (mis vist samas ei lõppe iial?) ning tänu sellele olen ma endameelest palju muutunud. Kindlasti oleks see juhtunud ka Eestis elades nende kolme aasta jooksul kuid ma arvan, et tänu siin elades, on muutused suuremad...
☆ Kõigepealt, minu inglisekeel on nende kolme (või noh, nelja) aasta jooksul nii palju arenenud. Kui varem olin mina keskkoolis see, kes ei saanud inglisekeele tunnis hakkama ja vingus kõige üle, et see raske ja ma tundsin end niiiiiii ebakindlana seda rääkides - siis nüüd mu inglisekeel niivõrd hea, et võiksin pidada seda varsti kui teiseks emakeeleks. (or maybe not :D) Olen saanud palju kiitust, mis ilmselgelt annab veel rohkem enesekindlust. Kindlasti on kaasa aidanud ka see, et aasta otsa ma töötasin koos inglaste-iirlaste-šotlastega (ja siis lõpuks Lucas küsis, et miks ma šoti aktsendiga rääkima olen hakanud :D)
☆ Ja kui juba inglisekeelest rääkida, siis ilmselgelt olen ma ka prantsusekeelt suutnud selgemaks õppida. Arenguruumi veel on, palju-palju! Aga mul on hea meel, et ma suudan oma töökaaslastega suhelda. Lisaks, ei mata nad mind maha, kui teen vigu või kui ei oska end päris hästi väljendada. Nad aitavad mind ning juba algusest peale on nad öelnud, et ma räägin täitsa head prantsusekeelt, mida ilmselgelt on ainult hea kuulda! Mul veel on raskusi näiteks kuskile riigiametusse minekuga, või midagi ametlikku ja olulist teha. Ma lähen närvi ja siis ma ei oska end väljendada ning sellistes olukordades ma tunnen, kuidas nad mind maha matavad, kuna ei oska keelt ja siis tahan nutma hakata ja ära joosta ja mõtlen, et issand kui loll ma ikka olen, ei saa millegagi hakkama jnejne :D Aga siis lähen tööle ja saan kiitust ning siis jälle hea olla :D
☆ Tahan välja tuua ka paar sellist...elustiili või harjumuste muutumist? Näiteks enne siia kolimist ma vihkasin punast veini. Minu jaoks oli see lihtsalt üli rõve lörr. (Marili, mäletad seda korda, kui kogemata valge veini asemel punase ostsin ja siis olin sunnitud seda hoopis jooma? :D) Aga kusjuures, mul võttis aega, enne kui mulle see tegelikult meeldima hakkas. See vist oli alles eelmine aasta, kui ma avastasin, et kuule, polegi ju nii hull! Ja nüüd ma eelistan punast veini valgele ning mu lemmikuks on Bordeux veinid. :D
☆Ja siis mingi hetk hakkasin ma ka katsetama juustude söömist. Kui Eestis olles sõin ma vaid tavalist juustu, mida võikudele panna, siiis nüüd ma suudan juba veidi haisvamaid juuste süüa, näiteks nagu brie, morbier, camembert. Aga millegipärast korralikku sinihallitusjuustu ma veel süüa ei suuda. Eks see võtab kõik aega. Ma vaikselt niimoodi katsetan. Aga ühesõnaga, olen teel! :D
☆ Kuna Prantsusmaal on nii palju erinevate kultuuridega inimesi, siis mul ei jää ju muud üle kui ainult seda aksepteerida. Tänu sellele, ei vaata ma tänaval inimestele järgi, kui nad on mustanahalised, (lisaks, olen ma ka täiesti lõplikult lõpetanud sellise sõna kasutamise nagu neeger.) moslemid, hiinlased või kes kannavad oma kultuurile vastavaid riideid! Kuna mina olen põhimõtteliselt üks nendest, siis miks peaksin mina neid halvustavalt vaatama ja mõtlema, tsiisas kobi tagasi oma maale või midagi sarnast.. Sellepärast olen ma ka arvamusel, et iga eesti inimene, peaks kasvõi korrrrraaaaa Eestist välja saama ja minema tundma seda tunnet, kui oled võõral maal. Sest nii paljud eestlased on rassistlikud. (ma ei pidanud end rassistlikuks varem, aga ütleme nii, et ega ma väga aksepteeriv kah polnud) Ma ei taha sellesse teemasse sügavamalt langeda, sest et siis võib sellest migni draama tulla ja noh, seda pole vaja! :D
☆ Ma avastasin, et ma amastan kokkamist! Terve elu mulle tehti toidud ette-taha ära. Olgem ausad, eks! Seega, kui aus olla, siis ma olen enda üle väga uhke, et ma oskan nii palju erinevaid asju teha - pluss mulle meeldib teha! Ma naudin kokkamist ja katsetamist - miks ma küll varem seda ei avastanud? :( Ja eriti hea tunne on see, kui sinu tehtud toite kiidetakse. :) Jee, armastus käib läbi kõhu!
☆Siin elades, olen ma saanud enesekindlust ning seal samas on mul ka enesekindlus langenud. Juba see olukord, et ma elan kuskil võõral maal, kus ma ei saa end 100% mugavalt tunda, pean rääkima teises keeles, õppima uut keelt, aksepteerima teist kultuuri, harjumusi, elustiili - kõik see on mulle andnud rohkem enesekindlust. Et wow, kas ma tõesti teen seda kõike? Ikka väga lahe! Kui paljud eestlased saavad öelda, et nad elavad või on elanud mitu aastat Prantsusmaal! Ning õppinud nende keelt (ning jah, ala keskkoolis õpitud prantsusekeelega siia tulla, saavad paljud arvatavasti keele-šoki :D). Siis jälle, kõik see sama asi, mille üle uhke olla, langetab mu enesekindlust. Ilmselgelt on olnud raskeid aegu, kus ma mõtlen, et appi ma ei suuda enam, ma ei taha, ma ei oska, ma ei viitsi. See keele õppimine ja siis see, kuidas prantslased nii oma keeles kinni on ja ei taha aksepteerida seda, kui ma mõnda asja inglisekeeles tahaksin seletada. (mida nemad ju ei räägi, või lihtsalt ei taha) Aga noh, mul vist on sama seis venekeele ja venelastega, põhimõtte pärast ei taha nendega Eestis olles venekeelt rääkida, hehe :D Eks me lõppkokkuõttes oleme vist kõik samad.. Ning lisaks see, et noh, mul ei ole ju siin nii palju sõpru ega lähedasi, kellega suhelda alatihti, mis tekitab minus üksildust ja mis omakorda viib mu enesekindlust alla.
☆ Ma olen hakanud oliive sööma. See ime juhtus just äsja. Minu uues töökohas teeme me oliividele ise "marinaadi". Ja kuna see lõhnas nii hästi, siis ma pidin lihtsalt proovima. Ja need on lihtsalt mega head! Ja siis järgmine päev läksin ma poodi, et leida äkki sarnases marinaadis tehtud oliive aga ma ei leidnud. Ma siis võtsin mingisugused lambised, mis tundusid marinaadi järgi head - küüslauk, herbid.. Aga need olid nii imelikud. Seega, kui aus olla, siis ma olen vist kahevahel - ma alles avastan oliive :D Aga varem ma ei talunud neid üldse. Ma ei suutnud isegi pizzat süüa siis, kui ma oliivid pealt võtsin, sest ma ikka tundsin nende maitset!
☆ Nende uute toitude maitsmisega ja avastamisega tuleb ka eraldi punkt. Ma olen valmis proovima uusi asju. Varem oli nii, et kui mulle lõhn ei meeldinud siis oli vsjo, kõik, ei maitse ja ongi finito. Või siis lihtsalt tundus imelik ja ega ei proovinud kah! Nüüd ma vähemalt olen valmis proovima, mida mul kaotada on, eks? Aga jah, seda juustude asja ma võtan vaikselt.
☆ Siia kolides, olin ma põhimõtteliselt sunnitud muutma oma riietusstiili. Mis iseenesest on hea, sest et ma kandsin liiga palju mini asju! Mu stiil on muutnud rohkem konservatiivsemaks. Sellesmõttes, et kui näiteks välja peole lähen, siis kohe kindlasti ei pane ma selga mini-kleiti või üli shorte shortse. :D See on lihtsalt enda turvalisuse jaoks. Ja mulle ei meeldi see tähelepanu, mida ma siin saaksin sellise riietusega. Eestis oli hoopis teistusgune see tähelepanu. Ilmselgellt kõikidele piigadele meeldis! Siin olles on see väga ebamugav. Eriti kuna mul olemas ju poisssõber. Kuid üleüldiselt püüan ma siiski enda stiili säilitada mingil moel - ehk värvid-värvid-värvid! :)
☆ Lõpetuseks, tahan ma välja tuua ühe olulise punkti. Tänu siin elamisele on minu lähedased saanud minu jaoks nii oluliseks. (mitte, et varem ebaolulised oleksid olnud) Ma tean kuidas hinnata seda aega, mida me koos veedame, kui Eestis külas käin. Ja kui oluline üks tõeline sõprus on! Minu perekond, minu sõbrad Eestis...Nad on mul alati olemas, juhtugu mis tahes. Minu õed - jumal tänatud, et on olemas group conversations, muidu mul poleks aimugi mis nende elus toimub. Pluss ma olen kade, et nad saavad koos tsillida, aga mina nendega ei saa. Aga tänu sellele saan ma igapäevaselt nendega suhelda ja lolle pilte saada ja lihtsalt ebanormaalsed õed olla :D Lisaks mu sõbrannad. Olen mõistnud, et kuigi ma mõndadega ei suhtle igapäevaselt, siis ma tean, et nad on mul olemas ja mina olen neile olemas. Ning jah, Mariliga me suhtleme 24/7, siin pole mingit kahtlust, et meie sõprus on igavene :D juba 20 aastat on olnud, I guess :D. Ja emmega suhtlen kaa igapäevaselt :D Ok, ok, ma lähen nüüd liialt emotsionaalseks, on aeg lõpetada :D
Ühesõnaga, sellises olukorras, või noh, elades võõras riigis, avastad, et kes on tõelised sõbrad, kes lihtsalt... sõbrad kuna nad olid sul lähedal. Sa avastad uusi asju, sööke, kultuure, inimesi, elustiili. Sinus muutub palju aga seal samas sa näed, kuidas just sinu iseloom siin keskkonnas hakkama saab. Siiamaani minu oma on enamvähem - jumal tänatud, et minu poisssõber on samasugune veidrik nagu mina, muidu ma tunneksid end täiesti lostina siin. :D
Täitsa tore oli kirjutada ja arutleda endamisi, et mis on muutunud minus ja kuidas minu mõttemaailm ja vaade elule on muutunud nende aastate jooksul. Polegi varem nii sügavalt mõelnud selle peale :) Kuidas teiega lood on? Kas te tunnete, et viimaste aastate jooksul olete palju muutunud? Ja milliseid muutused need on? Ja kas te näiteks ei tahaks mõnda aega kuskil mujal maal elada ja kogeda hoopis teist elu? Kirjutage mulle ja ande teada, mis te üleüldse arvate näiteks minu muutustest ja arvamustest :)
Ilusat nädalavahetuse jätku :)
Marta.
